Eurole ülemineku ajakava

1.
Miks otsustati eurole üle minna?
2.
Kes ja kuidas otsustab riigi sobivuse üle euroalaga liitumiseks?


Vastused

Miks otsustati eurole üle minna?
Vastus:
2003. aasta sügisesel referendumil kiideti heaks Eesti ühinemine Euroopa Liiduga 1. mail 2004. See tähendas ka toetust Eesti liitumisele euroalaga ehk euro kasutuselevõtule. Vahetult pärast Euroopa Liidu liikmeks saamist ühines Eesti vahetuskursimehhanismiga ERM2 (Exchange Rate Mechanism II, ERM II), mis oli euroalaga ühinemise eeletapp. Nii oli Eesti läbinud kaks majandus- ja rahaliidu täisliikmestaatuse saamise eeletappi kolmest: ühinenud Euroopa Liiduga ja liitunud vahetuskursimehhanismiga ERM2. Kolmandaks tuli võtta kasutusele euro. Eesti valitsus ja keskpank seadis eesmärgiks liituda euroalaga esimesel võimalusel ehk niipea, kui Eesti täidab selleks vajalikud tingimused. Eesti ühinemine majandus- ja rahaliiduga võimaldab kõige paremini ja usaldusväärsemalt tagada Eestis ringleva raha stabiilsust ning madalat inflatsioonitaset. Eesti oli huvitatud euroalaga liitumisest nii kiiresti kui võimalik, sest krooni fikseeritud kurss algselt Saksa marga ja hiljem euro suhtes tegid Eestist “peaaegu euroala liikme” hetkest, kui euro kasutusele võeti – samas polnud Eestil aga ilma euroala liikme staatuseta õigust euroala rahapoliitika küsimustes kaasa rääkida. Eesti kroon oli kogu oma käibeperioodi vältel järginud algselt Saksa marga ja hiljem euro väärtust. Seetõttu ei too krooni asendamine euroga üldmajanduslikult olulisi muutusi. Euro käibelevõtuga vähenevad aga tehingukulud, süvenevad majandussidemed teiste euroala liikmesriikidega ja suureneb Eesti usaldusväärsus Lisaks avaneb Eestil euroalaga liitumisel esmakordselt ajaloos võimalus osaleda Euroopa rahapoliitika otsuste tegemisel.
Kes ja kuidas otsustab riigi sobivuse üle euroalaga liitumiseks?
Vastus:
Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 122 lõikele 2 otsustab riigi suhtes erandi kaotamise ehk euroala liikmeks saamise kvalifitseeritud (2/3) häälteenamusega Euroopa Liidu Nõukogu (üldjuhul rahandus- ja majandusministrite koosseisus, kuhu kuulub ka Eesti minister). Ettepaneku otsuseks teeb Euroopa Komisjon. Sellele lisatakse Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga aruanded, Euroopa Parlamendi arvamus ning riigi- või valitsusjuhtide koosseisus kohtunud nõukogu (Euroopa Ülemkogu) arutelu tulemus. Erandi kaotamiseks peab riigi õigusraamistik vastama asutamislepingule ning Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirjale. Samuti peab riik täitma Maastrichti kriteeriumid. Kriteeriumidele vastavust hinnatakse kord kahe aasta jooksul või riigi enda taotlusel. Kui erandi kaotamise otsus on tehtud, siis määrab vastavalt asutamislepingu artikli 123 lõikele 5 lõpliku vahetuskursi ühehäälselt (see tähendab, et keegi ei ole vastu) Euroopa Liidu Nõukogu. Ettepaneku määruse andmiseks teeb Euroopa Komisjon; sellele lisatakse Euroopa Keskpanga arvamus. Euroopa Liidu Nõukogu hääletamisest võtavad osa euroala ja vastava riigi rahandusministrid. Liitumisprotseduur ei pruugi Eesti seisukohast tunduda loogiline, sest meie vahetuskurss oli fikseeritud, aga on riike, kellel on ujuv vahetuskurss. Ujuva vahetuskursi korral ei saa kurssi fikseerida enne, kui pole teada, kas riik täidab euro kasutuselevõtu kriteeriumid. Sellepärast otsustakse kriteeriumide täitmine / erandi kaotamine ja vahetuskurss just sellises järjekorras. Sisuliselt ei olnud Eesti krooni kursi fikseerimine euro suhtes vajalik, sest see oli juba fikseeritud. Juriidiliselt aga tuleb riike võrdselt kohelda ehk liitumisprotseduur peab olema kõigi jaoks ühesugune. Seepärast otsustati ka Eesti puhul kõigepealt erandi kaotamine ja siis fikseeriti määrusega vormiliselt ka vahetuskurss.